"mina sulle, mina mulle"
Hanna-Katri Uutsalu
mentor: Tiit Lepp
Fotograafia on olnud mu kirg juba ligi 15 aastat, sütitades minus tungi jäädvustada loodust, inimesi, kontserte, üritusi ja hetki ajas. Minu eesmärgiks on alati püüda atmosfäär piltidele igaveseks. Teadsin, et soovin ka oma näituseprojekti siduda oma kirega fotograafia vastu.
Minu näituseprojekti idee sündis soovist tabada oma lähedasi inimesi sellisena, nagu nad tõeliselt on - ilma maskideta. Igapäeva elus ringi liikudes on meil sageli mask ees. Olek, mille läbi ennast teistele inimestele esitleme. Ent see, kuidas me ennast näeme ja kuidas teised meid näevad on kaks eriilmelist maailma.
Viiele fotokollaažile jäädvustasin pildid endast ja oma lähedastest nendes hetkedes, kus esitletakse ennast välismaailmale ning hetkedes, kus maskid on langenud.
Minu näituseprojekti esimene samm oli rääkida oma lähedastega ja leida need kallid inimesed, kes julgeksid avada end mu kaamerasilmale. Sellesse valitud ringi kuulusid mu armsad Liina, Kadri Ann, Rocco, Hannele ja mina ise. Pärast kahe stuudiofotosessiooni aja kokkuleppimist asusimegi koheselt tegutsema. Kahe kaamera, kahe objektiivi ning fotostuudio tehnika saatel kahel päeval umbes nelja tunni vältel jäädvustasime iga pisidetaili, et seejärel neid kunstipäraselt edasi töödelda.
Fototöötlused nõudsid palju aega ning vajasid põhjalikku peensusteni viimistlemist, et leida just need pildid, mis omavahel harmooniliselt kokku sulavad. Tööd vajasid palju värvitoonide ja valguse varjundite sättimist, et valmiksid täpselt sellised tööd, mida oma vaimusilmas ette nägin. Kogu selle loomisprotsessi vältel juhatas mind kindel nägemus, mis juhtis mind iga sammu ajal. Läbi mitmete katsetuste jõudsin lõpuks nende töödeni, mis nüüd teie ees seisavad.
Kui minu loodud teosed olid valmis, seisis mu näituseprojekti teel esimene katsumus: raamid. Ma otsisin igast võimalikust poest just neid, mida olin oma vaimusilmas ette kujutanud, kuid ei leidnud kuskilt. Lõpuks, kui leidsin sobivad raamid, avastasin pettumusega, et neid oli saadaval vaid kaks, mitte viis, nagu oli vaja. Suhtlesin poe omanikuga, et ehk on võimalik tal tellida juurde neid kindlaid raame, mis mulle sobisid. Peale seda jäi üle vaid oodata. Nelja päeva möödudes helistati mulle teatega, et raamid on lõpuks kohal ja võin neile järele tulla. Pärast piltide trükkimist ja raamide kättesaamist seisis ees vaid üks lihtne samm: need kokku sobitada ja paigutada.
Ja siis, 20 x 20 cm raamides, leidsid oma koha minu loodud 15 x 15 cm suurused fotod, mis moodustasid minu näituseprojekti. Näitus sai üles pandud Jakobi galeriisse.
